Suur Kaukaasia safari (1999€ / OSALEJA)

Reisikiri Kaukaasia retkest augustis 2019

Enne Kaukaasiasse reisimist vaadake kindlasti ära kõik versioonid filmist “Kaukaasia vang”, nii L. Tolstoi originaaljutustuse järgi tehtud, kui ka kõik kaasaegsemad versioonid. Ning kindlasti kuulake ära kõik hirmu- ja õuduslood, mis teie tuttavad, kes keelitavad teid reisist loobuma, teile jutustavad või mida internetiavarustest leiate. Ikka selleks, et võrrelda külluslikus liialdussoustis esitatud hirmuäratavat röövlikoopa-kuvandit selle piiritu lahkuse, sõbralikkuse ja äärmise austusega, millega teid tegelikkuses võtab vastu Kaukaasia, tekitades igas rännumehes loetud päevadega sõltuvuse seda kaunist maad ning tema kangelaslikke rahvaid taas ja taas avastama sõita.

 

PJATIGORSK –Lermontovi viimne linn

Tutvust Kaukaasiaga alustame Pjatigorsk´ist. Pjatigorsk on Venemaa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonna keskus. Just siit läheb eetrisse Sev-Kav TV ning siin, linna servas peetud duellil lõppes kurvalt maailmakuulsa poeedi Mihhail Lermontovi elu. Siin, tunnelisuus, mis viib räigelt väävli järgi haiseva Proval´i nimelise maa-aluse järveni, hakkas Ostap Bender muutma ajalugu, müües linna ainsa tasuta objekti juurde pääsemiseks pileteid. Ostap oma viiekopikaste piletitega seisab tänagi Provali tunneli ees kuigi pääs Provali on endiselt tasuta.

Pjatigorskis käime lisaks Provalile Lermontovi duellikohas, ning sõidame köisraudteega linna kohale mäe otsa. Siit avaneb muinasjutuline vaade linnale ja siin saab teha selfi kuulsa Pjatigorski ravikotkaga. Legendi kohaselt neelas siin, mäe otsas, mägioja lähtmes, kotkas rändajat salvata kavatseva mürgimao, päästes ta sel moel surmast. Praegu ravitakse Pjatigorski väävlise mägivee abiga siinsetes sanatooriumides tuhandeid haigeid, muu hulgas ka surmatõvedest. Madu neelav kotkas on selle, kõiki haigusi raviva vee, imetoime sümbol.

Siin on kümneid kuulsa raviveega kuurorte nagu Essentuki, Narsan, Mineralnõje Vodõ, Kislovodsk jne.

 

ELBRUS – Euroopa kõrgeim mäetipp

Elbrus on Kaukasuses asuv Venemaa kõrgeim mägi. Euroopa ja Aasia piiri erinevate kontseptsioonide tõttu võidakse Elbrus arvata Euroopasse või Aasiasse. Kui ta kuulub Euroopasse, siis on ta ka Euroopa kõrgeim mägi. Elbrus asub Suur-Kaukasuse Kõrvalahelikus Karatšai-Tšerkessia ja Kabardi-Balkaaria vabariikide piiril. Elbrus on 5642 meetrit kõrge.

Elbruse külastamiseks tuleb esmalt jõuda 2280 meetri kõrgusel paiknevasse suusakuurorti nimega Azau. Siin tervitavad külalisi kümned hotellid ja restoranid ning siin lõppevad erinevatele raskusastmetele mõeldud suusarajad. Suusatajaid viivad üles mitmed tõstukid, osa neist istetoolidega ja osa kabiinidega.

Olles saabunud Azau külla, ei maksa kohe edasi tormata vaid mõistlik on jääda öömajale. Nii harjub organism mägikliima ja mägise õhurõhuga. Jääme öömaja otsimisega pimeda peale ja oh üllatust – esimene inimene, kellelt uurisime kus võiks vabu tube olla, kõndis meiega seni kaasas, kuni leidsime sobiva koha. Uskumatu külalislahkus.

Teekonda mäkke alustame hommikul, kui tõstukid tööle pannakse. Kolmel eri tõstukil jõuame Gara-Baši jaama 3847 meetri kõrgusel merepinnast. Siin hakkab pea kumisema ja kõnnak kõikuma. Edasi saab lumesaanidega või jalgsi, kuid mõistlik on juua siin tassike mägirohtudest keedetud teed ning, lastes organismil kõrgusega harjuda, laskuda tagasi alla Azau külla. Teekonda veel kõrgemale võib jätkata järgmisel päeval.

Kabardi-Balkaarias saame ka esimese tõsise maitseelamuse. Teel mäkke peatume ühes tagasihoidlikus mägilossis, kus lisaks šašlõkile tuuakse lauale maitsev köögiviljasalat ning Hõtšin – esmalt pannkooki meenutav kartuli ja juustuga täidetud õhuke pirukas, mis küpsetatud kuival pannil. Imeliselt maitsev!

 

OSSEETIA

Osseedid ehk allaanid on iraanikeelne rahvas Kaukaasias, kes on varakeskajal Pärsiast Kaukaasiasse rännanud alaani ja sküüdi hõimude järeltulijad. Antiikajal seda hõimu kardeti, sest nad korraldasid ümbritsevatele aladele röövretki. Gruusia keeles nimetatakse Alaaniat “oseti”. 14. sajandi lõpul laenas Venemaa selle nimetuse ja hakkas sellega kunagisi alaane nimetama. Vene keele kaudu levis osseetide nimetus ka teistesse keeltesse. Osseetide omanimetus on “iron”. See on seotud indoeuroopa sõnaga arien, mis tähendab õilsat. See vihjab osseetide pärinemisele aarjalaste hulgast.

Osseetide kodumaa on Osseetia, mis tänapäeval on jaotunud Põhja-Osseetia (Vabariik Venemaa koosseisus) ja Lõuna-Osseetia (de jure kuulub Gruusiale, kuid de facto tegutseb iseseisva riigina) vahel. Osseete on maailmas 720 tuhat, kellest valdav enamik elab Põhja-Osseetias. 80% osseete on kristlased, 20% moslemid.

Osseedid olid esimene Kaukaasia rahvas, kes alistusid Venemaa ülemvõimule 1774. aastal ning on tänaseni üks Venemaa-sõbralikumaid rahvaid Kaukaasias. Küllep peitub siin põhjus, miks just Põhja-Osseetia muutus Vene-Tšetšeeni sõdade käigus selleks polügooniks, kus meeleheitel tšetšeeni sõdalased korraldasid kättemaksuaktsioone.

 

BESLAN – traagiliselt kuulsaks saanud rajoonilinnake.

Põhja-Oseetias, Tereki jõe paremal kaldal asuvas rajoonilinnakeses nimega Beslan seisab nukralt tühi koolimaja, mis näeb välja kui oleks siit alles eile sõda üle käinud. 15 aastat tagasi, 1. septembril 2004 peeti siin koolimajas parajasti pidulikku kooliaasta avaaktust, kui maja ees peatusid politseifurgoon ja armeeveok, millest väljunud maskides ja relvastatud mehed-naised tapsid kooli valvavad korravalvurid, hõivasid koolimaja ja võtsid pea poolteist tuhat inimest pantvangi. Vangistatud suleti kooli võimlasse, mis mineeriti ja ümbritseti püünismiinidega. Pantvangivõtjad nõudsid Vene vägede väljaviimist Tšetšeeniast ning vangistuses olevate tšetšeeni võitlejate vabastamist. Vene erivägede rünnak hoonele ebaõnnestus täielikult – üleseatud lõhkekehad plahvatasid, osa hoonest kukkus kokku, hukkus üle 350 inimese, enamik neist lapsed.

Täna on Beslani 1. kool konserveeritud selliseks nagu see jäi. Hoone on kaetud suure angaariga, mis on memoriaali osa. Hoone kõrval on Beslani nutumüür, kus kivisse raiutud kõik hukkunud. Koolimaja kõrvale kerkib annetuste toel kirik, mälestamaks kohutavaid päevi.

Beslani pantvangidraama on kahtlemata üks neist lugudest, mis viis Tšetšeeni iseseisvuslastelt laiema rahvusvahelise toetuse. Seetõttu on pantvangistajate päritolu, alluvuse ja motiivide kohta liigagi palju vandenõuteooriaid.

Valitseva arvamuse kohaselt oli pantvangistajate näol tegemist nn mustade leskedega – mehed ja naised, kelle perekond oli sõjas tapetud ning kelle ainsaks motiiviks oli kätte maksta. Seni pole avalikkusele teada, mis siis tegelikult ikkagi koolimajas juhtus – miks algasid plahvatused ja miks anti erivägedele käsk rünnakuks, mille käigus hukkus kordades rohkem lapsi, kui terrosiste. Raske on siin olla, liigagi raske…

 

OSSEEDI NEKROPOLID

Alaanid, kes kunagi valitsesid tänast Lõuna-Venemaad, on praeguste osseetide esivanemad. Kui mongolite vallutuse tulemusena hävitati nende riik ja sunniti nad põgenema pisikesse piirkonda Kaukaasias, ei jätkunud neil viljakat maad, et oma kariloomi toita ja põldu harida. Arvatavalt seetõttu hakkasid nad oma surnuid matma kaljusesse mäenõlva. Kuivõrd sinna haudu kaevata oli raske, siis ehitati lahkunuile omanäolised majakesed. Nii tekkis komme, mis levinud mitmes Kaukaasia piirkonnas. Siinsed nekropol-linnad on väga võimsa auraga. Nad on rajatud tuulisele mäeküljele, et laibad kuivaks, mitte ei laguneks. Majakestel on ukseke, kust lahkunuid sisse aidati. Pildil olevas surnutelinnas Dargavs on 94 surnumajakest kokku ca 10 000 lahkunu jäänustega.

 

VLADIKAVKAZ – esimene Venemaa tugipunkt Kaukaasias

Vladikavkaz, ehk “valitse Kaukaasiat” kindlus rajati keisrinna Katariina II käsul 1784 aastal. See oli esimene Vene impeeriumi kindlus Kaukaasia vallutamise etapis. Siin paiknes Vene ekspansiooniarmee keskus ja siit sai alguse “Suur Gruusia sõjatee”, mis tänaseni ainus üle Kaukaasis mägede viiv liiklussõlm Venemaa ja Gruusia vahel.

190 aastat tagasi kuulis poeet Mihhail Lermontov siin, Vladikavkazis, Tereki jõe kaldal, üht kasakaema oma pojale hällilaulu laulmas. Poeet jäi kuulatama ja kuulis põnevat lugulaulu sellest, kuidas Tereki voogudest ronib kaldale kuri tšetšeen, teritades oma pikka nuga, kuid kuna poisi isa on lahingutes karastunud sõjamees, siis võib väikemees sellegipoolest rahulikult uinuda… Lermontovi töötluses ilmus luuletus 1840 juba trükis ning levis peagi laialt üle terve Venemaa.

 

INGUŠID – tšetšeenide väikevennad

Ingušid kõnelevad sarnast keelt naabrite tšetšeenidega ja on kultuuriliselt ja ajalooliselt käinud sama rada. Ka ingušid on kasvanud pidevas võitluses oma vabaduse eest ning ka ingušid küüditati 1944 Stalini käsul oma kodumaalt minema. Sestpeale, kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel kuulutasid tšetšeenid end iseseisvaks, on ingušidel Venemaa koosseisus oma vabariik. Ca poolest miljonist ingušist elab Ingušias neli viiendikku. Ingušide omanimetus “galgai” tuleneb sõnast “gala”, mis tähendab torni. Ingušia nagu ka Tšetšeenia on kaetud iidsete tornidega, mis olid nii elamud kui ka kaitserajatised.

 

TŠETŠEENIA – minna või mitte minna

Kui mineva aasta juulis Pihkva linna juubelil Tšetšeenia delegatsiooniga sõbrunesime ja küllakutse saime, olime mineku osas üsna kahevahel. Ühelt poolt sõprade ja sugulaste kartus, et meid seal röövitakse ja orjastatakse, teisalt variseride hurjutused, et sinna minek võrdub kui mitte riigireetmise, siis igal juhul sealsele juhtkonnale toetuse avaldamisega. Peale jäi ikkagi meie uudishimu – mis maa see siiski on, mille kohta niivõrd palju müüte toodetakse? Ja kas meil oleks mõistlikum seda maad jätkuvalt võõristada või on veel mingi võimalus?

Tšetšeenid – me oleme hundid… Meil, huntidel ja koertel, on sama ema, kuid meie keeldusime alistumast… Tegelikult olete ka teie hundid, kuid teil ei jätkunud julgust… Kunagi olite vaprad, kuid teile visati raasukesi ja teist said orjad… Te olete valmis teenima ja lipitsema leivakoorukese eest, kuid rihm ja kett on teie tasuks – ja paras teile! Värisege oma kuutides, kui meie väljas jahti peame!

Hunt on karjale truu ja valmis karja eest oma elu ohverdama. Hunt armastab vabadust ega ole taltsutatav, pigem sureb vastu hakates kui alistub. Hunt, erinevalt kotkast või lõvist, ründab ka endast tugevamaid, ta on piiritult julge ja vapper. Ning kui ta on lahingu kaotanud, sureb ta näoga vaenlase poole. Vabadus ongi keskne mõiste tšetšeeni kultuuris ja psüühikas.

Tšetšeenia on islamiriik, kuid lisaks islamile, ja religioonist mitu kraadi kõrgemal, asub tšetšeeni aukoodeks – iga mehe universaalne eetilise käitumise normistik, sõltumata sellest, kas ta on usklik või mitte. Selle koodeksi kohaselt on mehe elu eesmärk ja mõte oma hõimu ja rahva huvide eest seismine. Mitte iial ega mitte mingil põhjusel ei või mees loobuda oma aust ja väärikusest ega oma pere, hõimu ja rahva kaitsmisest. Alistumine ja oma väärikusest loobumine võrdub igavese häbi ja needusega kogu perele ja hõimule.

 

Ajaloo vanim rahvas

Iga rahvas vajab romantikat. Nii leidsid tšetšeeni teadlased hiljuti mägedest Noa laeva jäänused. Otsingute aluseks on islamitraditsioonist pärinev legend, et Noa laeva maabumiskoht ei ole mitte Ararati mägi vaid just Kaukaasia ahelik. Kuivõrd Kaukaasia on üks maailma keelterohkemaid piirkondi ja kuivõrd tšetšeeni ja ingušši keeltele ei ole teadlased leidnud sugulaskeeli, peavad tšetšeenid end ajaloo vanimaks rahvaks, kes on otsesed Noa järeltulijad. Kõik muud rahvad on aja jooksul neist eraldunud ja kaugenenud. Nende missioon on hoida selles patuses maailmas Noa väärtusi – au ja traditsioone.

 

Hõimuühiskond

Teip (taip) on hõim, mis ühendab isaliini pidi suguluses olevaid tšetšeene. Iga teip teab oma päritolu sadu aastaid tagasi ning igal teipil on mägedes oma päritolukohas sõjatorn – kivist kaitserajatis, millest mõned tuhatkond aastat vanad. Selliseid torne on Tšetšeenia täis ning neis leidis pere vanal ajal kaitset röövretkede korral. Ilmselt just neis tornides oma peret kaitstes kujunes välja tšetšeeni alistamatu iseloom – kui oled oma perega sulgunud torni ja vaenlane ründab, siis pole võimalik põgeneda, tuleb võidelda viimse meheni.

Tšetšeenias ei ole laste- ega vanadekodusid, kui keegi jääb omasteta, on liiga nõrk või saamatu, on pere ja hõimu kohus talle kodu ja tugi leida. Auasi on aidata. Kaks Vene-Tšetšeenia sõda tõid kaasa hinnanguliselt pool miljonit vanemateta jäänud last, kes kõik on tänaseks lapsendatud. Tšetšeeni traditsioonis pärib vanemate maja noorim poeg, kõiki teisi aidatakse oma maja ehitamisel ja elu sisse seadmisel. Tšetšeeni ettevõtlus ja tööhõive on pere- ja suguvõsapõhine. Keegi ei lähe kuulutuse peale töövestlusele vaid ikka oma onu, vanaisa või onupoja juurde. Oma äri avamine võetakse ikka ette seal, kus keegi oma teipist juba ees on. Teipilt saadakse ka finantsabi ettevõtlusega alustamiseks või kodu rajamiseks, hiljem tuleb omakorda teisi aidata.

 

Paabeli vangipõli

Üks ajaloo inetumaid vaatemänge on kogu tšetšeeni rahva (sic! kogu rahva) küüditamine 1944. aastal, kuid seda imelisem on selle rahva kangelaslik naasmine oma kodumaale.

23. veebruaril 1944 algas Tšetšeenias NKVD juhitud küüditamine, mille käigus tšetšeenid küüditati ilma igasuguse reaalse põhjuseta oma põliselt kodumaalt Kesk-Aasiasse ja Kasahstani. Küüditamise ametlikuks põhjuseks olnud “koostöö fašistidega” oli välja mõeldud, kuna sakslased ei jõudnud Teise maailmasõja ajal Tšetseeniasse. Küüditamise käigus tapeti või hukkus hinnanguliselt pool rahvast. Näiteks Haibahhi külasse toodi ümbruskonnast küüditajate poolt 705 last, vanurit ja haiget, kelle seisund ei kannatanud küüditamist. Nad aeti suurde hobusetalli, valati üle bensiiniga ning pandi põlema! Šaroi külas oli küüditamine raskete teeolude tõttu aga keeruline ning külas elanud tšetšeenid visati järsaku servalt lihtsalt mägijõkke. Tšetšeeni rahvas pidi sellega olema maamunalt pühitud.

Ometi kohe varsti peale seda, kui vanakurat oli Kremlis hinge heitnud, hakkasid tšetšeenid tagasi sõitma. Nende kodudesse vahepeal sisse kolinud uuskolonistid (Venemaalt ja Ukrainast) sunniti sealt lahkuma ning oma ajalooline kodumaa võeti jõuliselt ja kindlalt oma kontrolli alla tagasi.

 

Sõjad Venemaaga

Alates Ivan Julma valitsemiseajast on Venemaa tsaarid püüdnud terve pika rea sõdade käigus geopoliitiliselt tähtsat Kaukaasiat vallutada. Kuid alles 1864. aastal, pärast Armeeniat, Gruusiat ning Azerbaidžaani alistati ka Tšetšeenia, seda pool sajandit väldanud sõja järel. Tšetšeeni vastupanu vene ülemvõimule on jätkunud aga kogu edasise aja. Kommunismi kokkuvarisemisega NSV Liidus algas ka Tšetšeenia uus vabanemiskatse. 27. oktoobril 1991. aastal valiti Tartus teeninud kindralmajor Džohhar Dudajev Tšetšeenia presidendiks, kes 1. novembril 1991. aastal Tšetšeenia iseseisvuse välja kuulutas.

Moskva seevastu kuulutas presidendivalimised illegaalseteks ja kehtetuteks. Tšetšeenia ei saanud, erinevalt Balti riikidest, rahvusvahelist toetust ja tunnustust, mis julgustas Moskvat alustama sõjategevust Tšetšeenia tagasivõitmiseks. Puhkenud nn esimene Tšetšeenia sõda lõppes Venemaa lüüasaamise ja vene sõjaväe väljakihutamisega Tšetšeeniast.

1999 aasta augustis sai endine juhtiv KGB ohvitser ning Föderaalse Julgeolekuteenistuse direktor Vladimir Putin peaministriks. Olulise valimislubadusena kuulutas ta Tšetšeeni tagasivallutamist. Pärast pommiplahvatusi Moskva elumajades, mille eest tšetšeenid vastutavaks tehti, alustasid Moskva poliitikud ning massiteabevahendid ennenägematut ässituskampaaniat Tšetšeenia vastu. Siit on pärit ka meil laialdaselt leviv arusaam, et tšetšeen on sama mis islamisõdur.

 

Kadõrovid

Ahmat Kadõrov osales sissikomandörina Venemaa vastases sõjas. Teda autasustati ordeniga “Rahvuse au”. 1995 määras Džohhar Dudajev ta välikomandöride kokkutulekul Tšetšeenia ülemmuftiks (islamikohtu ülemaks). Ahmat Kadõrovile kuuluvad sõnad: „iga tšetšeen peab tapma nii palju venelasi, kui suudab“. Teise tšetšeenia sõja künnisel oli Kadõrov seda meelt, et Venemaaga on tarvis saavutada kokkulepe vältimaks kogu rahva hävitamist. President Mashadov kuultas ta selle eest “tšetšeeni rahva vaenlaseks”, kes “kuulub hävitamisele”.

Juunis 2000 määras Putin Kadõrovi Tšetšeeni ajutise administratsiooni juhiks. Tema ülesanne oli ette valmistada uus põhiseadus ja panna see rahvahääletusele. Kadõrov tuli suurepäraselt toime. 2003 aasta põhiseaduse kohaselt on Tšetšeenia Venemaa koosseisus olev vabariik, millel täielik iseotsustamise õigus. Tšetšeene ei võeta Vene armeeteenistusse, neil on oma parlament, valitsus, eelarve ja seadused. Kadõrov sai teipidelt toetuse oma põhiseaduse eelnõule ning see võeti rahvahääletusel vastu. Varsti peale seda valiti Kadõrov Tšetšeenia presidendiks. Iseseisvuslased maksid Kadõrovile kätte, ta hukkus pommiplahvatuses 2004 aastal kontserdi VIP loožis.

Kolm aastat hiljem tõuseb Tšetšeenia presidendiks Ahmati poeg Ramzan Kadõrov. Venemaa juhtkond ja Putin toetavad Ramzan Kadõrovit ja tema omakorda kinnitab, et on Venemaa suurim patrioot. Mäng on vastastikku kasulik – kumbki ei soovi uut sõda, Kadõrov hoiab tšetšeeni hõime kontrolli all ning vastutasuks tasub kreml kõik tema arved ning lubab tal ehitada oma kalifaati. Tšetšeeniast on lahkunud kõik vene väed peale piirivalve, tšetšeeni poisse ei viida vene sõjaväkke, tšetšeeni koolides õpetatakse kohustuslikus korras šariaati ning Tšetšeenias kehtib hoopis teine õiguskord Venemaaga võrreldes.

„Kui endised juhid tõid Moskvast pommirünnakuid ja napalmi, häda, viletsust ja sõda… siis praegused toovad sealt raha, millega ehitame üles oma sõjas lõhutud riigi. Me ei ole alistunud, meil on vaherahu ja Moskva maksab kinni meie sõjakahjud. Kuniks oleme piisavalt tugevad, et oma naftatööstus taas oma kätte võtta. Siis ei ole meil Kremli abistavat kätt enam tarvis.“

Seotud kujutis

 

Tõusev turismimagnet – mägijärv ja muinasküla.

Tšetšeenia-Dagestani piiril, 2 km kõrgusel merepinnast asuv mägijärv Kezenoiam ning samas läheduses kõrguv muinaslinn Ho(i), mis tähendab vahtkonda või valvekohta on peatselt siinse maa suurimad turismiobjektid. Mägijärve kaldale on juba kerkinud restoranid ja matkalaagrid ning järvele kõiksugu atraktsioonid. Ho asula aga, kus alaliselt elati juba muinasajast ning kus 1944 aasta küüditamispäeval elas 200 peret kokku ligi 2000 elanikuga, on sestsaati seisnud varemeis. Täna on tšetšeenid võtnud ette selle küla taastada ning juba on 45 peret, kelle esivanemad siit pärit, siia kolimas ja maju taastamas.

Seotud kujutis

 

DAGESTAN – mägede maa

Dagestan, erinevalt teistest Kaukaasia vabariikidest, ei ole rahvuspõhine vabariik. Dagestani nimi tuleneb türgikeelsest “dag” – mägi, millele on lisatud pärsia sufiks “stan” – maa. Dagestanis elab üle kolmekümne rahvusrühma, kes kõik kõnelevad ise keeli. Muist neid on omavahel sarnasemad, muist mitte. Seetõttu kuuleb siin tihti, kuidas kohalikud omavahel vene keeles suhtlevad. Avaarid, dargid, kumõkid, lesgid, lakid, tabassaraanid, nogaid, rutulid, nogaid, agulid, tšahhid, taatlased… sekka ka juudid, venelased, azerid, armeenlased ja palju muid rahvaid – kõik on siin maal segunenud nagu mulgi kapsad.

Lisaks rahvaste rohkusele on Dagestan ka kõige rahvarohkem Kaukaasia vabariik. Siin elab 50-l ruutkilomeetril üle kolme miljoni inimese. Dagestan on kõige rohkem sarnane meie ettekujutustele täelisest Kaukaasiast. Vaevu läbitavad mägiteed, mida mööda kihutavad uljalt päevinäinud autoloksud, nalja armastavad politseinikud, kõikjal lahked inimesed, maitsvad toidud ning pikad-pikad toostid – täpselt nagu Šuriku lugudes. Tulge ja kaege perra!

Ning mõistagi ei saa Dagestanist õiget pilti, kui pole käinud Derbentis. Siin, Kaspia väravates, tegutses põhjapoolseid stepirahvaid ja lõunapoolseid Mesopotaamia ja Pärsia tsivilisatsioone ühendav tollipunkt juba 5000 aasta eest. Derbenti tšitadell on võimas ka praegu ning vanalinn selline nagu üks idamaa vanalinn olema peab – tänavad lõhnavad lavendlihekkide ja teemajade toidulõhnade järgi ning minarettidest kostavad palvuselekutsed.

Ja kui juba Derbentis, siis vähemalt paar päeva tuleb aega võtta, et lõõgastuda Kaspia voogudes ja kõndida piki merekarpidest moodustuvaid randasid, maitsta Kaspia hõrgutisi ning seejärel, olles otsustanud järgmisel aastal tagasi tulla, asuda koduteele.

Pildiotsingu кавказский стол tulemus

Telli kohe